Eesti ajaloos on märkimisväärseid naisi, kes trotsisid ühiskondlikke ootusi, et teha 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses karjääri teaduses ja akadeemilistes ringkondades. Siiski on vaja täiendavaid uuringuid, et nende lugude kohta rohkem teada saada. Sellegipoolest on selles osas tehtud mõningaid edusamme. Janet Laidla (Tartu Ülikool) ja Lembi Anepaio (Tallinna Ülikool) hiljutine uuring tuvastas üle 30 naise, kes omandasid doktorikraadi aastatel 1904-1939.
Alates 1905. aastast oli naistel Vene impeeriumis lubatud ülikoolis kuulajatena osaleda, kuid peagi tühistati see privileeg. Selle asemel loodi kogu impeeriumis, sealhulgas Tartus (Eestis), eraldi kõrghariduskursused naistele. Need kursused pakkusid naistele sama head haridust kui ülikool, mida viisid läbi peamiselt samad õppejõud, kuigi neil puudus ametlik tunnustus. Paljud naised rändasid Venemaa keisririigist esmalt Šveitsi- Zürichi ja Berni linna ning hiljem Saksamaale, kus naistel lubati 20. sajandi algusaastatel oma kraadi kaitsta. Tegelikult peetakse Lea Gutkin-Chaikist kõige esimeseks doktorikraadi saanud naiseks praegusest Eestist. Ta kaitses 1904. aastal Saksamaal Freiburgi Ülikoolis oma doktorikraadi meditsiinis. Oluline on märkida, et enne Esimest maailmasõda oli doktorikraad Saksamaa kultuuriruumis esimene ülikoolist saadav kvalifikatsioon, nii nagu tänapäeval on bakalaureuse kraad. Doktorikraad ei olnud siiski kaasaegse bakalaureusekraadiga võrdne, sest esimest oli raskem omandada. Alates 1915. aastast võeti lõpuks Venemaa keisririigi ülikoolides naisi vastu täieõiguslike üliõpilastena.
Marta Schmiedelhelm (1896-1981) on esimene näide naisest, kes oli tunnustatud oma ajastul humanitaarteaduste valdkonnas. 1923. aastal omandas ta magistrikraadi filosoofias ja 1944. aastal kaitses ta oma ajaloo doktorikraadi Tartu Ülikoolis. See oli Saksa natside okupatsiooni ajal. Kuna nõukogude võimud keeldusid tema kraadi tunnustamast, pidi ta seda 1956. aastal uuesti kaitsma. Marta roll Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna konservaatorina näitab tema trotsi ühiskondlike normide vastu ja tema teed pioneerina 20. sajandi alguse teadusmaastikul
Liidia Poska-Teiss (1888-1956) on teine näide eesti naispioneeridest teaduses. Tema puhul loodusteaduste valdkonnas. Liidia sündis ja kasvas privilegeeritud ja mõjukas perekonnas, mis pakkus talle ideaalset keskkonda oma akadeemiliste ambitsioonide arendamiseks. Tema onu Jaan Poska oli Eesti esimene välisminister.
Liidia õppis Peterburis naiste loodusteaduskonna kursustel, mille ta lõpetas 1914. aastal. Õpingute ajal ja pärast õpinguid asus ta tööle, esmalt laboratooriumis histoloogia assistendina, seejärel Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudi assistendina. Tema töö nendel esimestel teadlaskarjääri aastatel keskendus tuumade moodustumise protsessile epiteelirakkudes, mis asuvad südamekoe väliskihis. Vene revolutsioon katkestas tema uurimistöö Peterburis ja Lidia Poska-Teiss naasis Eestisse. 1919. aasta mais kirjutas ta Tartu Ülikoolile suunatud kirja, milles selgitas, et soovib jätkata oma uurimistööd histoloogia alal, ning sama aasta septembris sai ta ülikoolis zooloogia õppetooli assistendi koha.
Pärast Berliini reisi 1923. aastal kaitses ta 1930. aastal Tartu Ülikoolis oma doktoritöö, milles käsitles kromosoomide püsivuse üle peetavaid arutelusid. Vaatamata poliitilistele rahutustele sai temast 1939. aastal histoloogia dotsent. Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal tuli tema karjääris ette katkestusi. 1944. aastal sai temast Tartu Ülikooli darvinismi ja üldbioloogia osakonna professor. Tema teadusvaldkond muutis ta stalinistlike kampaaniate ajal ideoloogiliste rünnakute sihtmärgiks, mille tõttu kannatas ta viimastel aastatel stressi all. Sellegipoolest innustas ta paljusid õpilasi, aidates kaasa Eesti raku- ja molekulaarbioloogiliste uuringute rahvusvahelisele tunnustamisele.
Lõpetuseks soovime jagada teiega Hilda Taba (1902-1967) lugu. Hilda oli mõjukas eesti-ameerika pedagoog ja õppekava teoreetik, kes oli tuntud oma olulise panuse poolest haridusvaldkonda. Ta läks Ameerika Ühendriikidesse 1920. aastate alguses. Ta reisis sinna tänu Rockefelleri stipendiumiprogrammile. USAs viibides jätkas Taba õpinguid, omandades magistrikraadi Bryn Mawr kolledžis ja doktorikraadi Columbia Ülikooli Õpetajate Kolledžis. 1930. aastal kandideeris ta Tartu ülikooli professoriks, kuid teda ei valitud. On väidetud, et see otsus võis olla seotud tema sooga. Mõned väidavad, et Hilda Taba naasis seetõttu USAsse. Seal jätkas ta oma akadeemilist karjääri ja andis olulise
panuse haridusvaldkonda.
Hilda töö keskendus peamiselt õppekavade arendamisele ja õpetamisstrateegiatele. Ta töötas välja meetodi, kuidas õpetada ja kuidas läheneda õppijale, mida tuntakse Taba meetodi nime all. See hõlmab mitmeid etappe, sealhulgas õppijate vajaduste diagnoosimist, eesmärkide sõnastamist, sisu korraldamist, õpikogemuste valimist ja tulemuste hindamist. Taba lähenemisviis rõhutas õppijate kognitiivse arengu mõistmise ja õppekava nende vajadustele kohandamise tähtsust. Hilda Taba töötas kogu oma karjääri jooksul erinevatel akadeemilistel ametikohtadel, sealhulgas õpetajana Columbia Ülikoolis ning koolide ja haridusorganisatsioonide õppekava konsultandina. Ta on kirjutanud mitu raamatut ning tema töö on avaldanud püsivat mõju õppekava teooriale ja haridustavale, mõjutades pedagooge kogu maailmas.
Selleks, et täielikult tunnustada Eesti naistest teadlastee pärandit, on veel vaja uuringuid. Sellegipoolest soovime me kinnitada oma pühendumust soolisele võrdõiguslikkusele ja kaasamisele teaduses ja akadeemilises elus, austades eespool nimetatud teadlaste julgust. Olgu nende otsusekindlus ja vastupidavus ka tulevastele põlvkondadele inspiratsiooniks!
Kasutatud kirjandus
See blogipostitus põhineb osaliselt järgmistel artiklitel ja isiklikel vestlustel Janet Laidlaga.See blogipostitus põhineb osaliselt järgmistel artiklitel ja isiklikel vestlustel Janet Laidlaga.
- Laidla, Janet; Anepaio, Lembi (2024). Esimesed doktorikraadiga naised tänapäeva Eesti aladelt [The First Female PhDs from the Present-day Estonian Area]. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 28-67.
- https://novaator.err.ee/1609218891/eesti-esimestest-naisdoktoritest-said-eeskatt-arstid-ja-opetajad
- https://feministeerium.ee/kes-oli-esimene-doktorikraadiga-eestlanna/
- https://doi.org/10.15157/tyak.v0i47.1618
- https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8132528/
- https://www.britannica.com/biography/Hilda-Taba
See blogipostitus põhineb osaliselt järgmistel artiklitel ja isiklikel vestlustel Janet Laidlaga. Eriline tänu Maarja Esklale ja María Benito’le teksti kirjutamise eest ning Guillem Castañar Rubio’le ja Virginia Rapún Mombiela’le teksti inglise- ja hispaaniakeelsete versioonide lihvimise eest.